See vaike Balkani vaikeriik Makedoonia- paikesekorvetatud rohi, korged maed, suured arbuusi, paevalille, tubaka ja viinamarja istandused, lahked inimesed, rannamonud, vaikesed kohvikud, restoranid, punane vein, tyrgi kohv, kunagistest sodadest rasitud piirkonnad, vaesus, odavad hinnad, puhas vesi, tuhandete aastate pikkune ajalugu, Aleksander Suur, kirikud, traditsioonid, kuivatatud mais ja paprikas, valged majad, kitsad teed ja tanavad, kaotatud lootus paremale elule, ... - need on need sonad mis minu arvates kirjeldavad seda maad koige paremini kus ma yle aasta vabatahtlikuna tood tegin. Nyyd on see labi. Pakkisin kohvrid ning joudsin koju-vihmasesse Eestisse.
Enne aratulekut motlesin, et minu vaikeseks unistuseks voib jaada loota, et kunagi on mul seal vaike maja, aias viinamarjad ning kreeka pahklipuu laiad lehed varjavad kuuma paikese eest.
Aga unistada voib alati.
Septembri lopust lahen tagasi, seekord toole sinna. Nyyd kysite koik kindlasti, et miks? Mitte raha parast, vaid just nende vaikeste asjade parast, mis eelpool kirjeldatud said.
Labi Bulgaaria pole kallis tulla seda pisikest maad kylastama, sealses kodus on mul kylaliste jaoks alati ruumi ning hommikukohvi ning varskelt ahjust tulnud saiakese saab vaid 10 krooniga.
Aitahh teile, kes jaksasite lugeda ja kaasa elada...
viimased virtuaalsed kallid teile,
Reele :)
Sunday, August 10, 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)